...Uus aasta tõi kaasa külmakraadidega ja tuisutempudega korraliku talve. Imeliselt valge ja kohev lumevaip kattis kogu maad. Vapustav vaatepilt avanes maastikul jalutades - kõik ümmberringi oli puhas ja valge. Uus aasta pidi algama uuendustega, nii nagu ennustajad ja tähetargad ette kuulutasid. Kaksikute tähtkuju horoskoop kuulutas mulle head algust. Seiklushimulisena sirvisin juba aasta lõpus reisipakkumisi ja silma jäi imeline Madeira, loodussõprade paradiis, kuhu ma kindlasti tahtsin jõuda. Kuna eelmise aasta reis jäi unistuste tasemele, sest reisikaaslast ei leidunud, siis oli vaja see puudujääk korvata ja selle aasta unistused ellu viia. Selleks pidin kõigepealt uue reisikaaslase leidma. Merikesele ma sellest ei rääkinud. Olin tema peale vihane, sest olles talle rääkinud Norra reisi ideest, nähvas ta mulle – „Juulikuus talve otsima minna ei kavatase“. Jätsin selle sinnapaika ja avasin Facebooki.

  Facebooki Chatis vastas minu kuulutusele Violetta, kellega hakkasime vestlema ja leppisime kokku kohtumise Tartus, et teineteist tundma õppida ja reisi üksikasju arutada.

    Violetta oli mul Tartus bussi vastus ja tundis mu kohe ära. Esmapilgul paistis ta välja väikest kasvu tavalise pensionärina, kuid tema bareti alt paistvad bordoopunased juuksed rääkisid teist keelt. Temas peituvat salapära oli tunda juba Facebooki vestlustes, kus ta ennast mingil moel ei tutvustanud. Läksime Ränduri Pubisse istuma ja vestlema. Meil oli kaks tundi aega, mis kadus imekiiresti reisiplaani arutades, kohvi juues ja kanasalatit süües. Lahku minnes tegime karukallistuse ja lubasime ühendust hoida. Tagasiteel bussis hakkasin mõtlema selle vestluse peale ja avastasin, et ma temast midagi rohkem teada ei saanudki                            

  Algas reisi ootamise aeg. Väljas oli alles korralik talv aga minul oli vaja reisiks valmistuda ja šhoppama minna, et midagi uut selga leida. Läksin kaubanduskeskusesse. Ringi vaadates ei jäänud midagi põnevat silma. Ühes poes on riided pubekatele, teises kontori töötajatele, kolmandas sektsioonis penskaritele, kuid ka need ei sobinud mulle. Nende jaoks olin veel alamõõduline ja pealegi püüdsin igati massist eristuda. Suvised kleidid, mis silma jäid, olid olemas vaid väikestes suurustes peenikestele piigadele, kes neid kindlasti omale ei tahtnud, sellepärast seisidki need juba mitmendat hooaega selles poes. Nii et ainult järgmised teksad saingi omale.

  Lõpuks kodus, heitnud pilgu ilmakaartidele, et saada aimu millist ilma Madeiral ennustatakse, sain šoki – kolmteist kuni viisteist graadi, isegi üksteist oli variant. Appikene! Mida ma nüüd kaasa võtma pean, ahastasin ma.

Enne reisi hakkasid veel kimbutama terviseprobleemid. Kartsin et ei saagi terveks enne reisi. Tegin läbi tabletikuuri ja sain tõvest lahti. Kui ohver pakitud, jäin ootama järgmist päeva. Pidin lennujaama sõitma juba õhtul, kuna reisile registreerimine algas juba kell kuus hommikul. Juba sel õhtul algas äparduste jada. Tellitud takso ei tulnud kohale. Aega oli vaid veerand tundi bussi väljumiseni. Olin paanikas. Helistasin sõbranna Siirile kõrvalmajast, sest nägin tema autot maja ees. Palusin tal ennast bussijaama viia. See oli tõeline vedamine, et ta tuli, kuigi tal olid külalised, kuna tähistas oma sünnipäeva. Olin nii ähmi täis, et ei osanud talle korralikult seletada, mis juhtus. Siiri ütles, et jättis külalised koju ja tormas ise välja. Need ei saanud arugi, mis toimub. Olime kümne minutida kohal. Jõudsin bussi peale viimasel minutil.

  Äpardused jätkusid Tallinnas. Lennujaama saamiseks oli vaja linnaliini bussiga edasi sõita. Kohvrit järel vedades otsisin õiget bussipeatust, küll ühelt poolt, siis teiselt poolt, kuid ei leidnud seda. Nägin tühja taksot seismas, istusin sisse. Juht pani kohvri räpasesse pagasnikusse ja kasseeris sularaha vene keeles. Sõit algas. Otsisin rihma kinnituskohta, kuid ei leidnud seda. "Oon, oon", kinnitas juht ja pani tule põlema. Näruste istmekatete vahelt tuli välja istme sisse uuristatud auk, kus oli kinnituskoht. Õnnelikult kohal.

  Selle päeva elamused seljataga, istusin lennujaamas maha ja jäin Violettat ootama, kes pidi samuti ööseks sinna tulema. Vaatasin seda saginat lennujaamas. Järjest saabusid lennud ja rahvast muudkui tuli, palju ootajaid oli lilledega vastu tulnud saabujatele. Üks räpane joodik, kes ei teadnud, kus ta asub, arvas et on leidnud omale jutukaaslase ja sättis end minu kõrvele. "Võid eemale tõmmata!. Mul ei ole jututuju", ütlesin talle. Nii sain tast lahti. Püüdsin raamatut lugeda, kuid ei õnnestunud keskenduda. Lõpuks saabus Violetta ja saime juttu puhuda.